17 -18.02.2018 Essaouira, ööbime linnas hotellis 432 km

17.02 Täna on ilus ilm. Pärast hommikuseid toimetusi (mis meil alati pikale venivad), oleme kell 11 valmis kuhugi poole liikuma. Täna võtame suuna põhja poole ja sõidame Agadirist 150 km kaugusel asuvasse Essaouira linna. Tee kulgeb esialgu ookeani kaldal. Teisel pool mäed. Jälle kaunid vaated, ookeanil võimsad lained. Näeme matkaautosid “metsikult” parkimas ookeani kaldal. Tekib endalgi huvi nii parkida, ei peaks kämpingu koha eest maksma. Võib olla homme sama teed tagasi sõites uurime lähemalt, äkki oskab keegi inglise keelt. Siin on palju surfaritele sobivaid randu, korralike lainetega, aga osades kohtades on liivaranna asemel kivine kalju. Sealt muidugi vette ei pääse, aga ilus niisama vaadata. Tee keerab jälle sisemaale ja hakkab mägedes keerutama. Võrreldes eilsega on siin maa viljakam, rohelisem ja mitte nii mägine. Näeme lamba- ja kitsekarjasid. Teeääres kõmbivad eeslid, mõnel toidukott paelaga pea küljes. 
Sõidme läbi Tamanari linna, video: https://youtu.be/6GryljNSs08
Sõidame läbi Smimou, ümbrus on kahtlane ja peatuda siin ei tahaks. Kuigi teeääres on kätega vehkivaid mehi küll, eks soovivad meile midagi müüa vm. Sõidame tuima näoga edasi.
Esimene pikem kokkupuude Maroko politseiga. Martin tegi ees liikuvast aeglasest sõidukist möödasõidu. Aga seal sattus olema pidev joon. Politsei pidas kinni ja trahviks öeldi 36 eur. Martin võttis poole vähem raha politseiautosse kaasa, ütles, et rohkem pole, neile sobis ka see summa. Ehk siis 18 eur. Mis teha, tuleb tähelepanelikum olla.
Tee ääres müüakse argaaniõli ja -seepe, -kreeme. 
Enne Essaouira linna on tee äärtes kividest laotud aiad. Kas siis loomade karjatamiseks, või mõneks muuks otstarbeks, ei teagi.
Linna sisse sõites lehvitavad mitmed mehed meile võtmekimbuga. See tähendab vist öömaja pakkumist. Keeldume pearaputusega, tahame otsida omale vanalinnas hotelli. Linna sissesõit on ilus ja puhas, ühel pool teed rivi hotelle ja teisel kaunis rannapromenaad. Meie tahame täna päris linnaelu näha ja leiame sobiva majutuse ühelt räpaselt kaubatänavalt. Siin linnas on täna kõva tuul ja kogu rämps, mis tavaliselt tänaval vedeleb, lendab nüüd ringi. Koos liiva ja tolmuga. Esimene hotell, kuhu sisse astume tundub esmapilgul ok, aga kuna vastuvõtu töötaja on parasjagu põlvili vaibal, siis me ei hakka teda segama. Läheme kohe kõrvalasuvasse hotelli, töötaja näitab toa ära, see sobib. Öö maksab 18 eur. Hotellitoa aknast avaneb selline vaade:
Toas pole prügikasti, ja selle prügimajanduse poolega on siin riigis üldse kuidagi kehvasti. Avalikud prügikastid puuduvad, isegi suurde toidupoodi minnes pole poe ees prügikasti. 
Suundume toidupoodi, et natuke süüa osta ( siinsed söögikohad meid ei kõneta, pigem tekitavad juba peale vaadates kõhuvalu). 
Unustasime Mattiasele pikad riided kaasa võtta ja väljas on külm. Ostame talle sooja pusa Lee cooperi poest ja hiljem pikad püksid turutänavalt. Turul käib kauplemine pastakaga käele numbreid kirjutades.
Läheme vaatame üle kindluse müüri, mis on siin vanadest aegadest säilinud (Skala de la kasbah). 




Müüri sees olevatel tänavatel kaubeldakse kõiksuguse kaubaga. Kuid lõpuks hakkab kõik korduma. Puidust kastikesed, maalitud taldrikud, argaaniõli tooted, suured õhulised sallid, rätikud, maasikad, küpsised, puuviljad, plastmassist mänguasjad, elektroonika, riided, jalatsid, kotid, parfüümid ja jälle otsast peale. Midagi väga uut ja erilist silma ei hakka.
Ilus islamiusu pühakoda:
Kohalikke on huvitav jälgida küll. Mehed mängivad seltskonniti müüri ääres kabet. Lapsed jooksevad ja kisavad turutänavatel. Rahvas on kogunenud ookeani äärsele platsile, kohe-kohe on päike vee taha loojumas. Nutitelefone näeme käes mitmel, pole nad nii vaesed midagi, kui meie võib olla arvame. Aga kerjuseid on ka, ja mitte vähe.
Kiirustame hotelli tagasi, kohe läheb pimedaks. Meie auto kõrvale on pargitud nii:



Hotellituba on rõske, marmorpõrand on ilus, aga külm. Toas on olemas dušš ja soe vesi, aga kanalisatsioon on vist umbes, nii tekib põrandale vahva järv. Õnneks on kohe käepärast pandud väike punane ämber, millega saan suurema hulga vett vetsupotti likvideerida. Läheme magama, aga kohe uni ei tule. Seinad kostavad läbi, õuest imbub tuppa mingeid õhtuseid küpsetusaroome. Ja üldse on kuidagi kahtlane olla. Aga päev oli järjekordselt huvitav ja isegi veidi ekstreemne.
18.02 Minu jaoks möödus öö pooleldi ärkvel olles. Oli kuulda kasside kräunumist ja hääli tänavalt. Hommikul ärkasime kukelauluga. Kiire võileib ja kohe minekut, igatseme juba oma bussikoju. Tagasitee kämpingusse on sama. Tee ääres kaamelid.

Järgmine kokkupuude kohaliku politseiga. 60ne alas 68. Neile sobib 9 eur. Tegelikult on siin politseid näha teel väga tihti. Ja nad on sõbralikud, pigem annavad nõu ja suunavad. Mitte ei oma ainult   karistavat eesmärki.
Ülejäänud päev möödub niisama kämpingus puhates. Õhtu poole sõidame Agadiri Marjane kaubakeskusesse, et toiduvarusid täiendada.
Toidupood on sarnane meie Prismale, hinnadki samad. Ainult värske kraam (puu- ja köögiviljad) on tunduvalt odavamad. Vaatan, et jäätis on kallis, 5 eur väike tops, aga ostan prooviks ikka. Rahvast on hästi palju poodlemas ja näeme sellist huvitavat etteastet: https://youtu.be/Ytm9Q0Ydbyk
Ma ei teagi, kas see on Omo pesupulbri reklaam reaalajas? Väga lõbus igatahes.
Kämpingu poole tagasi sõites käime läbi kohast, mis ainsana vanast Agadiri linnast säilinud on - Kasbah mäe otsas. Seal on mitmeid asjapulki ja kaamelimehi, kes korraldab parkimist, kes müüb midagi. Üks kaamelimees arvas kolmanda pakkumisega ära, mis riigist me pärit oleme - “Poland? Hungary? Estonia? Tere-tere!” Naudime vaadet tuledesäras Agadiri linnale.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuhu, millal ja miks?

01.02.18 Klooga-Suwalki,Poola 677 km

05.02.18 Clermont-Ferrand- Perpignan, Prantsusmaa 455 km