16.02.2018 Kolame rendiautoga mägedes 151 km
Täna
on päike pilve taga peidus ja natuke on juba puhatud ka. Otsustame võtta
rendiauto, et mõned päevad hõlpsamini ringi liikuda. Rendiauto võiks saada
näiteks Agadiri linnast, seal on mitmeid rendifirmasid, kes seda teenust
pakuvad. Aga kuna Agadiri peaks sõitma liinibussiga ja see oleks jällegi pool
päeva ajakulu ja tülikas lastega, siis teeme teisiti. Läheme kämpingu
vastuvõttu ja küsime rendiautot. Kiire araabiakeelne kõne tuttavale ja meile
pakutakse autot hinnaga 35 eur/päev. Liiga kallis (teame, et norm oleks 20-23
eur). Ütleme ära ja meil soovitatakse kämpingu lähedal asuvast poekesest
küsida. Poepidaja teab juba, mis küsimus meil on (info liigub siin kiiresti)
ning teeb oma pakkumise - auto kohal poole tunni pärast, 5 päevaks, hind 1200
dh (22 eur/päev). Sobib! Muidugi, see on natuke nagu põrsas kotis ostmine,
loodame, et mingit päris panni ei tooda. Aga siin ongi nii, et tuleb lihtsalt
loota ja usaldada, muud moodi ei saa :)
Auto ongi kohal, küll mitte poole tunni, aga nii 50 minuti pärast.
Ja täitsa kobe - Kia picanto, hästi pisike, tundub korralik. Värv on vahva sinine , auto saab Martini poolt kohe ristitud ka - Smurfiauto.
Pakime mõned vajalikud asjad kaasa, kuna kell on juba pärastlõunane, siis väga pikka sõitu teha ei taha. Otsustame, et kõigepealt Agadiri linna ja pärast mägedesse.
Ellu käru meil autosse vist hästi ei mahu, võib olla juppideks võetuna, sest pagasnik on väiksevõitu. Aga saame täna ilma hakkama.
Käime korraks ookeani ääres, lained on täna väga suured. Kämpingust on kuulda, nagu toimuks lahing rannas, sellise suure mürinaga tulevad lained. Seejärel suund Agadiri.
Agadir on turistide meka, kus on rannapromenaad ja mitmeid hotelle. Siin linnas oli 1960 aastal maavärin, kus pea kogu linn hävines. Pärast seda ehitati linn uuesti üles, seepärast räägitaksegi, et ehtsat Marokot Agadiris ei näe. Meid huvitab täna hoopis lõunasöögi koht. Saledat joont tuleb ikka hoida ja kuna ammu pole käinud ka, siis valime kohaliku McDonald’si. Tegelikult teame, et on jama see burger, aga vahel ju võib. Oligi jama, Eestis on parem. Agadiris me täna rohkem ei peatu, jõuab veel mõni teine päev ka.
Võtame
suuna mägedesse ja teeme ringi Agadir-Imouzzer-Paradiisi org-Auorir-kämping.
Kokku peaks olema 140 km. Esialgu tuleb jupike kiirteed, pärast algab mägedes
keerutamine. Teeääres müüakse apelsine, suurtes kottides.
Jõuame mägedesse ja tee hakkab järjest tōusma, sōidme mööda serpentiine. Tee on üsna korralik, vahel kitsas ja vahel puuduvad teepiirded. Liikumiskiirus on aeglane. Kurvi tagant võib tulla motikavendasid või jalgrattureid, mõni neist sõidab päris keset teed. Vaated on väga kaunid, fotodega seda “päris” asja edasi ei saa anda, aga midagi siiski.
Liiklus on tegelikult peaaegu olematu. On mōned kõrge koormaga, kastiga veoautod. Võrgud üle koormate tõmmatud. Ja paari rõõmsat jalgsimatkajat nägime ka.
Tee äärde jäävad mõned väiksed külakesed, kus näeme kohalike inimesi. Naised on riietatud täiesti katvatesse pikkadesse kleitidesse (abaaja – pikk ja lai sirge lõike ja pikkade laiade varukatega kleidi sarnane riideese, kasutusel üle araabiamaailma), ning nägu kaetakse veel pearätiku nurgaga, nii, et vaid silmad paistavad. Mehed on riides erinevalt, osad euroopalikult (eriti nooremad) ja osad kogu keha katvas pikas ürbis, peas pearätt Kõik tunduvad sõbralikud ja külalislahked, pidevalt lehvitatakse, naeratatakse. Lapsed tulevad koolist, ranitsad seljas. Karjused karjatavad lambaid ja kitsi. Igas külakeses on oma pisike pood, mõnes kohas märkame remonditöökodasid ja kohvikuid. Elumajasid on nii kehvemaid kui ka paremaid, väiksed põllulapid ja kaunid valgete-roosade õitega õunapuud.
Imouzzeri küla on berberite (Maroko põlisrahvus) asula, seal lähedal peaks asuma kosk (Cascades), aga seda me täna otsima ei läinud, kuna kell juba hiline. See piirkond on tuntud argaanipuude, mee ja mandlite poolest. Näemegi teeääres meemüüjaid ning valime ühe välja, et toetada kohalikku elu ja osta purk mett. Hinnaks kujuneb 18 eur, purk ise on päris suur. Ilmselt oleks veel kaubeldes odavamalt saanud, aga tegelikult pole kahju anda seda raha kohalikule. Ühtlasi saime loa pildistamiseks (Coca-cola jõuab kõikjale):
Argaanipuudega on nii, et sügisel, kui viljad valmivad, võib näha kitsi puu okstel turnimas ja argaani vilju nosimas. See peaks olema küll tore vaatepilt.
Jätkame sõitu läbi Paradiisi oru. Tee kulgeb oru põhjas, väike ojakene kõrval vulisemas. Siin on loodus lopsakam, kui üleval mägedes. Silma hakkab palmipuid.
Möödume suurest matkaautode kämpingust. Siin oleks ka vist huvitav mõned päevad peatuda, kui on tahtmist mägedes jalgsi matkata. Näeme ühte kõrgeks ehitatud elamu-bussi, tundub selline metsik ja hipilik.
Jõuame Aouriri linna, päike hakkab loojuma, õhk on tolmune ja nähtavus peaaegu olematu.
Korra tuleb järsku pidurdada, kuna ei saa aru, kas rollerivend tahab meile ette sõita. Muidu läheb linna läbimine edukalt ja olemegi kämpingus tagasi. Põlved on veidi kanged, pole just pikkadele inimestele mõeldud see Smurfiauto. Aga päev oli huvitav.
Auto ongi kohal, küll mitte poole tunni, aga nii 50 minuti pärast.
Ja täitsa kobe - Kia picanto, hästi pisike, tundub korralik. Värv on vahva sinine , auto saab Martini poolt kohe ristitud ka - Smurfiauto.
Pakime mõned vajalikud asjad kaasa, kuna kell on juba pärastlõunane, siis väga pikka sõitu teha ei taha. Otsustame, et kõigepealt Agadiri linna ja pärast mägedesse.
Ellu käru meil autosse vist hästi ei mahu, võib olla juppideks võetuna, sest pagasnik on väiksevõitu. Aga saame täna ilma hakkama.
Käime korraks ookeani ääres, lained on täna väga suured. Kämpingust on kuulda, nagu toimuks lahing rannas, sellise suure mürinaga tulevad lained. Seejärel suund Agadiri.
Agadir on turistide meka, kus on rannapromenaad ja mitmeid hotelle. Siin linnas oli 1960 aastal maavärin, kus pea kogu linn hävines. Pärast seda ehitati linn uuesti üles, seepärast räägitaksegi, et ehtsat Marokot Agadiris ei näe. Meid huvitab täna hoopis lõunasöögi koht. Saledat joont tuleb ikka hoida ja kuna ammu pole käinud ka, siis valime kohaliku McDonald’si. Tegelikult teame, et on jama see burger, aga vahel ju võib. Oligi jama, Eestis on parem. Agadiris me täna rohkem ei peatu, jõuab veel mõni teine päev ka.
Võtame
suuna mägedesse ja teeme ringi Agadir-Imouzzer-Paradiisi org-Auorir-kämping.
Kokku peaks olema 140 km. Esialgu tuleb jupike kiirteed, pärast algab mägedes
keerutamine. Teeääres müüakse apelsine, suurtes kottides.Jõuame mägedesse ja tee hakkab järjest tōusma, sōidme mööda serpentiine. Tee on üsna korralik, vahel kitsas ja vahel puuduvad teepiirded. Liikumiskiirus on aeglane. Kurvi tagant võib tulla motikavendasid või jalgrattureid, mõni neist sõidab päris keset teed. Vaated on väga kaunid, fotodega seda “päris” asja edasi ei saa anda, aga midagi siiski.
Liiklus on tegelikult peaaegu olematu. On mōned kõrge koormaga, kastiga veoautod. Võrgud üle koormate tõmmatud. Ja paari rõõmsat jalgsimatkajat nägime ka.
Tee äärde jäävad mõned väiksed külakesed, kus näeme kohalike inimesi. Naised on riietatud täiesti katvatesse pikkadesse kleitidesse (abaaja – pikk ja lai sirge lõike ja pikkade laiade varukatega kleidi sarnane riideese, kasutusel üle araabiamaailma), ning nägu kaetakse veel pearätiku nurgaga, nii, et vaid silmad paistavad. Mehed on riides erinevalt, osad euroopalikult (eriti nooremad) ja osad kogu keha katvas pikas ürbis, peas pearätt Kõik tunduvad sõbralikud ja külalislahked, pidevalt lehvitatakse, naeratatakse. Lapsed tulevad koolist, ranitsad seljas. Karjused karjatavad lambaid ja kitsi. Igas külakeses on oma pisike pood, mõnes kohas märkame remonditöökodasid ja kohvikuid. Elumajasid on nii kehvemaid kui ka paremaid, väiksed põllulapid ja kaunid valgete-roosade õitega õunapuud.
Imouzzeri küla on berberite (Maroko põlisrahvus) asula, seal lähedal peaks asuma kosk (Cascades), aga seda me täna otsima ei läinud, kuna kell juba hiline. See piirkond on tuntud argaanipuude, mee ja mandlite poolest. Näemegi teeääres meemüüjaid ning valime ühe välja, et toetada kohalikku elu ja osta purk mett. Hinnaks kujuneb 18 eur, purk ise on päris suur. Ilmselt oleks veel kaubeldes odavamalt saanud, aga tegelikult pole kahju anda seda raha kohalikule. Ühtlasi saime loa pildistamiseks (Coca-cola jõuab kõikjale):
Argaanipuudega on nii, et sügisel, kui viljad valmivad, võib näha kitsi puu okstel turnimas ja argaani vilju nosimas. See peaks olema küll tore vaatepilt.
Jätkame sõitu läbi Paradiisi oru. Tee kulgeb oru põhjas, väike ojakene kõrval vulisemas. Siin on loodus lopsakam, kui üleval mägedes. Silma hakkab palmipuid.
Möödume suurest matkaautode kämpingust. Siin oleks ka vist huvitav mõned päevad peatuda, kui on tahtmist mägedes jalgsi matkata. Näeme ühte kõrgeks ehitatud elamu-bussi, tundub selline metsik ja hipilik.
Jõuame Aouriri linna, päike hakkab loojuma, õhk on tolmune ja nähtavus peaaegu olematu.
Korra tuleb järsku pidurdada, kuna ei saa aru, kas rollerivend tahab meile ette sõita. Muidu läheb linna läbimine edukalt ja olemegi kämpingus tagasi. Põlved on veidi kanged, pole just pikkadele inimestele mõeldud see Smurfiauto. Aga päev oli huvitav.
Kommentaarid
Postita kommentaar