09.02.18 Moulay Bousselham-Agadir kämping, Maroko 684 km
Kämpingus oli päikseline ja selge hommik, tuleb ilus päev. Kanad siblisid akna all, kui bussis hommikusööki sõime. Kuked kiresid juba vara-vara.
Täna sõidame Agadiri läheda asuvasse kämpingusse, Atlantic Parc. Minna on pea 700 km. Sinna plaanimegi jääda pikemaks ajaks peatuma, nii märtsi lõpuni umbes.
Teeääres lehvitas üks onu ja näitas käega, et pakub meile süüa, kui peatume. Kuna sõime juba hommikust, ei hakanud seisma jääma, ehk mõni teine kord.
Aina põllud ja põllud. Lambad, lehmad, kitsed ja eeslid. Puudest eukalüptipuud, palmid ja muud, mille nime ma ei tea. Palju on kaktuselisi ja aaloeid.
Kaardilt vaadates sõidame mööda Põhja-Aafrika läänepoolset serva alla lõuna poole. Siin on maa päris tasane ja muld viljakas. Maroko on Aafrikas majanduslikult kõige paremal järjel olev riik.
Möödusime Rabati linnast, mis on Maroko pealinn. Kiirteelt on päris hästi näha linna, või siis äärelinna. Majad on lameda katusega, nii kortermajad kui ka ühepere elamud. Akendest on välja riputatud vaibad ja tekid. Pesu ripub igas võimalikus kohas kuivamas. Katusel on näha mitmeid sateliidipanne. Palju on veel ehitusjärgus maju, kus tundub, et keegi pole enam tükk aega toimetanud. Samas ka täiesti viisakaid ja korras fassaadidega kortermaju. Mitmeid mošeesid hakkab silma.
Kiirtee keerab sisemaa suunas ja maastik muutub mägisemaks. Muld on punakas. 100 km enne Agadiri on maastik täiesti punast värvi, kivine kõrb. Taamal paistavad Atlase lumised mäed.
Hetkeks tekkis meil väike kütusepaanika, st. küte hakkas otsa saama, aga gps näitas järgmist bensukat alles 104 km pärast. Õnneks näitas valesti ja bensukas oli juba 15 km pärast.
Tankisime paagi täis. Täpsemini - ise tankida ei saa, selleks on igas tanklas töötajad, kes seda sinu eest teevad. D maksis 0,90 eur/l.
Kiirtee on siin küll väga hea ja korralik. Marokos oleme nüüd maksnud ka selle reisi esimesed kiirteemaksud. Kokku Tangerist Agadiri 40 eur. Prantsusmaal ja Hispaanias õnnestus meil teemakse täielikult vältida. Seda tänu meie superheale GPSile, mis on tegelikult iPad, kuhu Martin laadis alla programmi nimega Sygic.
Jõudsime Agadiri kämpingusse! Kämping ei asu mitte Agadiri linnas, vaid ca 10 km linnast väljas, Atlandi ookeani kaldal. Esmamulje on päris hea. Suur kämping, aga kõik kohad on hetkel kinni ning oleme järjekorras 18dad. Saime küll parkida kämpingu territooriumile, kohe ookeani kõrvale, ning bussi elektrivõrku ühendada. Aga oma päris platsi peame ootama, seni, kuni keegi ära läheb. See võib võtta 3-4 päeva. Elame vaikselt sisse, hommikul tahaks ookeani ääres käia. Õhtul enam ei jõudnud.
Siin kämpingus on 2 Eesti peret, kes meid kenasti väravasse tervitama tulid. Selles mõttes on meil küll hästi mugav, kõik info on juba olemas ja järgi proovitud, me ei pea ise midagi väga leiutama.
Sõime oma esimesed Maroko mandariinid, olid magusad küll.
Päev on olnud pikk ja väsitav, aga tore.
Kui kedagi on hakanud rohkem huvitama matkabussides elamine ja nendega reisimine, siis siit saab hulga väärt infot ja põnevaid reisikirjasid lugeda: matkaauto.com
Ookeani äärde minek, video asub siin:
https://youtu.be/LZRuseHRVsM
Täna sõidame Agadiri läheda asuvasse kämpingusse, Atlantic Parc. Minna on pea 700 km. Sinna plaanimegi jääda pikemaks ajaks peatuma, nii märtsi lõpuni umbes.
Teeääres lehvitas üks onu ja näitas käega, et pakub meile süüa, kui peatume. Kuna sõime juba hommikust, ei hakanud seisma jääma, ehk mõni teine kord.
Aina põllud ja põllud. Lambad, lehmad, kitsed ja eeslid. Puudest eukalüptipuud, palmid ja muud, mille nime ma ei tea. Palju on kaktuselisi ja aaloeid.
Kaardilt vaadates sõidame mööda Põhja-Aafrika läänepoolset serva alla lõuna poole. Siin on maa päris tasane ja muld viljakas. Maroko on Aafrikas majanduslikult kõige paremal järjel olev riik.
Möödusime Rabati linnast, mis on Maroko pealinn. Kiirteelt on päris hästi näha linna, või siis äärelinna. Majad on lameda katusega, nii kortermajad kui ka ühepere elamud. Akendest on välja riputatud vaibad ja tekid. Pesu ripub igas võimalikus kohas kuivamas. Katusel on näha mitmeid sateliidipanne. Palju on veel ehitusjärgus maju, kus tundub, et keegi pole enam tükk aega toimetanud. Samas ka täiesti viisakaid ja korras fassaadidega kortermaju. Mitmeid mošeesid hakkab silma.
Kiirtee keerab sisemaa suunas ja maastik muutub mägisemaks. Muld on punakas. 100 km enne Agadiri on maastik täiesti punast värvi, kivine kõrb. Taamal paistavad Atlase lumised mäed.Hetkeks tekkis meil väike kütusepaanika, st. küte hakkas otsa saama, aga gps näitas järgmist bensukat alles 104 km pärast. Õnneks näitas valesti ja bensukas oli juba 15 km pärast.
Tankisime paagi täis. Täpsemini - ise tankida ei saa, selleks on igas tanklas töötajad, kes seda sinu eest teevad. D maksis 0,90 eur/l.
Kiirtee on siin küll väga hea ja korralik. Marokos oleme nüüd maksnud ka selle reisi esimesed kiirteemaksud. Kokku Tangerist Agadiri 40 eur. Prantsusmaal ja Hispaanias õnnestus meil teemakse täielikult vältida. Seda tänu meie superheale GPSile, mis on tegelikult iPad, kuhu Martin laadis alla programmi nimega Sygic.
Jõudsime Agadiri kämpingusse! Kämping ei asu mitte Agadiri linnas, vaid ca 10 km linnast väljas, Atlandi ookeani kaldal. Esmamulje on päris hea. Suur kämping, aga kõik kohad on hetkel kinni ning oleme järjekorras 18dad. Saime küll parkida kämpingu territooriumile, kohe ookeani kõrvale, ning bussi elektrivõrku ühendada. Aga oma päris platsi peame ootama, seni, kuni keegi ära läheb. See võib võtta 3-4 päeva. Elame vaikselt sisse, hommikul tahaks ookeani ääres käia. Õhtul enam ei jõudnud.
Siin kämpingus on 2 Eesti peret, kes meid kenasti väravasse tervitama tulid. Selles mõttes on meil küll hästi mugav, kõik info on juba olemas ja järgi proovitud, me ei pea ise midagi väga leiutama.
Sõime oma esimesed Maroko mandariinid, olid magusad küll.
Päev on olnud pikk ja väsitav, aga tore.
Kui kedagi on hakanud rohkem huvitama matkabussides elamine ja nendega reisimine, siis siit saab hulga väärt infot ja põnevaid reisikirjasid lugeda: matkaauto.com
Ookeani äärde minek, video asub siin:
https://youtu.be/LZRuseHRVsM
Kommentaarid
Postita kommentaar