28.02.18 Marrakech

Täna käisime Marrakechi linnas. Marrakech on üks Maroko suurematest linnadest, siin elab üle 900 000de inimese. 

Esmalt tahtsime külastada Maroko paradiisiaiaks nimetatavat Majorelle aeda. Kuna ööbimiskoht asub linnast veidi eemal, siis tellisime kämpingusse takso ja saime sellega  80 dh eest linna.

Majorelle aed oli tõesti väga kena, varjuline ja rahulik. Nii, nagu ma seda ette kujutasin.

Seal aias asub berberi muuseum, kus saime ettekujutuse berberite riietusest, ehetest, tööriistadest ja muudki. 

Pärast seda tahtsime minna vaatama kõige kuulsamat väljakut Marrakechis - Jemaa el-Fnaad. Plaanisime jalutada, aga teel nägime hobuvankreid. Mõtlesime, miks mitte, ning tegime väikese ringi linnas, lõpp-peatuseks Jemaa el-Fnaa. Hobuvankrimees rääkis natuke inglise keelt, saime linna kohta infot. Millegipärast näitas ta meile hotelle ja kohvikuid, restorane. Võibolla olime seda nägu, et võiks kuskile sööma minna, või olid tal omad kokkulepped. Ei tea. 

Vaevalt olime Jemaa el-Fnaa väljakul vankrist maha astunud, kui juba üks mees Mattiasele mingi mängupilli kätte pistis, ja Ellule ka. Meie kohe, et no-no - me ei taha. Aga ta ei võtnud neid tagasi ka, ütles, et on tasuta. Kui nii, siis nii. Natukese aja pärast tuli see mees meile järgi, ja küsis ikka raha, et palju te annate. Ma pistsin need pillid talle kätte tagasi, midagi ei anna. See oli kohe alguseks natuke ehmatav kogemus, et nii siis käibki. 

Väljak ise oli üsna huvitav, käisime küll päevasel ajal ( õhtul algab seal tõeline elu), aga vaatamist oli ikka. Seal liigub erinevaid tegelasi, kõik pakuvad oma kaupa, või teenust. Oli hennaga maalijaid, ahvipärdikutega onusid, päikeseprillide müüjaid, kostümeeritud mehi jne. Ühesõnaga, kirju seltskond. Kuna oli juba lõuna aeg ja kõhud tühjad, siis valisime ühe väljakuäärse restorani ja läksime sööma. Saime istuda üleval terassil ja jälgida väljakul toimuvat. Tellisime Kuskusi kanaga, Tajine loomalihaga ja Mattiasele lihavardad. Toidud olid väga head, hind muidugi üsna soolane. Kokku läks 345 dh.

Kõhud täis ja mõnus olla, tegime jalutuskäigu väljakut ümbritsevatel kaubatänavatel. See on ikka üks korralik suur labürint, täis pisikesi poekesi ja butiike. Olen kuulnud jutte igasugu pettus-skeemidest, mida seal turistidega üritatakse teha, eesmärgiga kergelt raha teenida. Meie pääsesime võib öelda puhtalt. Saime palju kõndida ja rahulikult vaadata. Liiga kauaks kuhugi peatuma ei saa jääda, siis tuleb kohe keegi juurde, kes tahab sulle midagi näidata, või teed juhatada. Meil juhtus korra nii - kutsuti vaatama, et kuidas argaaniõli tehakse, et see on kohe-kohe siin samas. Aga kahtlaselt pikalt tiirutas, ning me kadusime vaikselt teise tänavasse. 

Mõned asjad ostsime ka, ning võib öelda, et kauplemine tuleb mul juba üsna edukalt välja. Vähemalt mulle endale tundub nii. Kui alguses oli see kuidagi vastumeelne, siis nüüdseks olen vist juba rohkem harjunud. Turutänavad on kitsad, aga mopeedid ja rollerid mahuvad seal ikka sõitma. Tuleb silmad lahti hoida, et keegi sulle otsa ei kimaks.

Tagasi kämpingusse tulime taksoga, ja just õigel hetkel, sest ilm keeras jamaks. Tõusis tuul- tolm, liiv ja maas olev rämps lendas ringi. Ja vihma hakkas sadama. 

Marrakech jättis meile sümpaatse mulje, niipalju, kui me teda nägime.