Matkabussiga Marokosse

Täna on meie 18es päev Agadiri lähedal kämpingus. Oleme olnud juba piisavalt ühel kohal ning aeg on edasi liikuda. Atlantica parc kämpinguga jäime igati rahule ja kõik vastas meie ootustele. Koos elektriga oli päevatasu 135 dh. Õhtusöögi sõime kämpingu rannarestoranis, taustaks päikeseloojang. Pärast seda käisin ookeanis, ujuda ei proovinud, kuna lainete tõttu oleks see olnud üsna keeruline. Ja vesi oli jahe, korraks sisse ja kohe välja, sellest oli küll.  Hommikul alustasime pakkimisega, kui kõike korralikult teha (et hiljem oleks vähem vaeva millegi otsimisega), siis võtab ikka aega, et  laager kokku lapata. Viimasena sai meie uus vaip kokku rullitud ja katusele kinnitatud. Siis veel kõik see mees dušši alla, bussil musta vee paak tühjaks lasta ja minek! Tänane plaan on jõuda Marrakechi lähedal asuvasse kämpingusse Le Relais De Marrakech. Võtame ette teekonna Agadir-Taroudant-Asni-Marrakech (R203). Suurelt teelt R203me peale keerates tuli kohe mitu km teetöid. Tundub, et väg

Olime Mattiasele juba ammu lubanud, et läheme Agadiris asuvasse linnuparki. Täna siis käisimegi seal. Plaan oli minna linna liinibussiga. Bussipeatus asub kohe kämpingu ees. Buss käib ca. poole tunni tagant, kindlat graafikut ei ole.Inimesed ootasid peatuses, seega pidi buss pea tulema. Pärast 15 min ootamist ütlesid samas oodanud sakslased, et nad olid enne meie tulekut juba 25 min oodanud. Kuna meil lapsed kaasas, siis liiga kaua ei tahtnud passida. Ja avaneski võimalus saada kohalikuga linna. Siin nad lihtsalt peatuvad, kui seisad bussipeatuses või teeääres, ja pakuvad küüti. Leppisime hinna 100 dh peale kokku ja 20 min pärast olime linnas. Eestis ei tuleks selline küüdipakkumine küll kõne alla, igaüks sõidab ikka uhkes üksinduses oma äsja liisitud kõige uuemas linnamaasturis. Hakkad sa siis mingit võõrast kuskilt peale võtma, kindlasti mitte. Heal juhul vōetakse peale, kui teeääres hääletad, aga et keegi tuleks ise pakkuma, no ei. Sõbralikuse poolest jääme meie, eestlased, mar

Laupäeval tähistasime Eesti sünnipäeva. Hommikul vaatasime ETVst paraadi ja kuulasime kõnesid. Hümni laulsime kaasa, minul läks ikka silm märjaks, ükskõik, kus maailma ostas ma olen, kodumaa on ikka kallis. Mattiasele tegin paberist Eesti lipu, seda oli hea kiivri külge kinnitada. Kella üheks olime kutsutud siin kämpingus puhkavate eestlaste juurde peole. Viisime omalt poolt lauale Eesti kommi. Meile pakuti musta leiba kiluga, sprotisaiasid ja muud Eestist pärit head-paremat. Pidu oli meeleolukas.  Pärastlõunal olime ookeani ääres. Tahtsin vees käia, aga vesi on veel külm. 16 kaardi, uurisime ka, et millal tavaliselt soojemaks läheb. Kohalike jaoks umbes maikuus. Seega meie jaoks ehk aprillis? Seda me vist ära oodata ei jõua, peab siis mõni päev ikka hambad ristis ära käima :) Õhk on suviselt soe, viimased päevad on isegi lausa palav juba. Kell 12 päeval, varjus pluss 25. Õhtupoolikul ladusime lauale teeküünaldest EV 100. Hiljem tõstsime küünlad maha. Ilus oli küll, ja par

Täna käisin Agadiris turul. Souk El Had on populaarne ostlemispaik turistide ja kohalike seas. See on regiooni suurim turg, umbes 6000 müügiletiga. Turg asub suurel müüriga piiratud alal. Sissepääsusid (väravaid) on vähemalt 15 (niipalju nägin). Põrand on korralik ja enamustel müügiboksidel katus peakohal. Astusin sisse väravast nr 9. Oli veel üsna varane kellaaeg, nii et ostjaid oli veel vähe. Aga seda kehvem seis minule. Kuna olin koheselt kaupmeeste tähelepanu keskpunktis. Igast suunast kostusid hõiked ja teretused. Bon jour, madam! Please look! Ja nii edasi. Tundsin ennast, kui priske Euroopa rahakott, kes seal lettide vahel kõnnib. No ei olnud meeldiv tunne. Kuskil seisma jääda ei julge, äkki lendab sulle sada tüüpi külge, kes kõik sind oma kauba juurde üritavad suunata. Tegelikult nii hull ei olnud, ja varsti olin harjunud tuima pilguga ringi vaatama. Tuiasin seal ringi tunnikese, siis läksin tänavale, et korraks melust väljuda. Ja siis jälle tagasi turule. Korra ekslesin ri

Hommikupoole käisin Aouriris turul. Täna oli mul vaim juba rohkem valmis, kui esimesel turulkäigul, teadsin juba, mida oodata. Sehkendamist ja sebimist oli palju. Turule sisenedes jäin korraks peatuma ehete leti juures - kui juba müüja mind teretas ja hakkas oma kaupa kiitma ja tutvustama. Üks ilus korallkee pakkus mulle huvi, millel esialgu oli hinnaks 450 dh. Kaupmees seletas, et kui võtan ka käeketi, siis ta teeb mulle - special price, for my friend, very special. Noh, tean küll seda hea hinna juttu. Siis hakkas kauplemine, ütlesin, et tahan vaid keed, ja maksan 150 dh. Tema ikka 450 dh. Lõpuks saime kokkuleppele 180 dh peale. Maksin ära ja sain kaelakee kätte, kuid kaupmees rippus veel viimse hetkeni mul käe küljes, et palju ma talle käeketi eest annaksin. Midagi ei anna, tulin kuidagi moodi tulema. Pärast jäi mul kripeldama, et vist ikka üle maksin (kahtlaselt rõõmsaks muutus see kaupmees pärast tehingut), ah ei tea. Kohe nõme on see, et asjadel konkreetseid hindu pole. Mulle i