06.03.18 Midelt-Meknes-Rabat 328 km

Tänane hommik algas tugeva tuule ja vihmasajuga. Õues 12 kraadi, öösel oli 5. Sõidame Meknesi linna. See on üks Maroko kuuest suurlinnast. Seal elab üle 600 000 inimese. 

Tee kulgeb üle kesk-Atlase mäestiku. Mägedes on ilm külm, vihmane ja hall. Teeääres longivad hulkuvad koerad (Marokos on neid ohtralt). Aknast välja vaadates näeme vaid vihmast, kivist, porist tühermaad. Siin küll elada ei tahaks, aga inimesed elavad ka siin.

Üks poiss lehvitab teeääres ja näitab midagi kätega. Siin on kaks varianti, kas inimesed on lihtsalt päriselt sõbralikud, või matkabussi nähes tahavad raha saada. Viimastel päevadel on mul jäänud mulje, et ikkagi see teine variant. Järjest enam on selgeks saanud, et siinseid kaupmehi ja muid asjapulki huvitab vaid suure rahakotiga turist. Kui keegi imetab sind “my friend” ja tundub siiralt huvi tundvat sinu käekäigu üle, siis ainult senikaua, kui on piisava summa kätte saanud. Selline tüüpiline Maroko müügimees oli meil näiteks kõrbekämpingus, Merzougas. See on nii võlts ja minu jaoks jätab marokolastele musta pleki külge. Lisaks häirib see pidev tülitamine, eestlastena oleme üsna reserveeritud ja hindame oma privaatsust. Aga see selleks.
Jätkame teekonda.

Kohati hakkab silma lund. Ja mõned vägevad puud. Mudavesi on mōnes kohas tee üle ujutanud.

Pärast kesk-Atlase ületamist hakkab maa viljakamaks muutuma, kuid teel on tihe udu. Nähtavus on halb.

Tee äärde jäävad vähesed, veel säilinud, Atlase seedrisalud. Seedrimetsas elavad vahvad Magotid ehk Berberi makaagid. Kuna ilm on vilets, siis ei taha me õue minna ja arvame, et pärdikud jäävad seekord nägemata. Aga ei, tee viib läbi seedrimetsa ja makaagid on kohe platsis. Jääme tee äärde seisma ja viskame neile mandariini-, õunatükke ja koori. Makaagid on osavad ja püüavad kõik pakutu kiirelt kinni. Osa on julgemad ja võtavad käest toitu. Lastel on põnev ja vahva, ning meil endal ka. Täitsa eksootika ju.

Pärast seedrimetsa tuleb lasnamäe sarnane linn , kus on hunnikutes kortermaju. 

Nüüd näen vist esmakordselt Marokos rohelisi pōlde ja lilli põlluservas. Õitsevad õunapuud, aga viinamarjapõõsad on veel raagus.

Jõuame Meknesi, sõidame linna risti-põiki läbi, et niisama ülevaadet saada. Sest vihma sajab ja jalutamistuju ei ole. Näeme Hedimi väljakut (linna keskväljak) ja Bab Monsouri väravaid (neid on kujutatud tihti Maroko postkaartidel). Meknesi linna ümbritseb 40 km pikkune linnamüür ja valitsejapalleed veel eraldi kaks müüri.

Teeme omale lõunasöögi Marjane parklas ja sõidame edasi Rabati poole. Õhtuks on plaanis jõuda Rabati loomaaia juurde. Et seal parklas ööbida ja hommikul loomaaeda minna.

Rabati jõuame pimedas, vihma kallab nagu oavarrest. Kuigi on teisipäeva õhtu ja ilm vilets, on autosid linnas liikvel palju. Martin tuleb selles kaoses bussijuhtimisega kenasti toime. Leiame loomaaia ja jääme parkima.

Hommik on õnneks selge ja kohe sätime ennast loomaaeda minekuks valmis.