Meie pikast matkabussireisist on möödunud juba üle kahe aasta. Paljugi on muutunud selle ajaga. Selle aasta kevadest elame oma majakeses ja meil on oma suur õueala, kus tegemist ja toimetamist on ikka üksjagu. Seepärast oleme olnud rohkem paiksed. Tihti vaatame reisifotosid, videosid ning meenutame. Mõtlen, et oli tore aeg, aga oleksin võinud seda aega kuidagi rohkem rahulikumalt võtta. Sellist kiirustamist ja rapsimist oli ikkagi natukene palju, tahtsime iga päev midagi näha ja kuskil käia. Oleksin võinud proovida rohkem hetkes elada, ja niiöelda käesolevat päeva nautida. Aga see selleks- ikkagi oli see pikk reis eluäge ja andis nii palju julgust ja kogemust juurde. Täna, kolme jõmmi emana, võib öelda, et olen rahulikum. Kõik ei õnnestu alati nii, nagu plaanitud ja mingid tegevused või tööd, mida normaalsed inimesed teevad ühe tunniga, teen mina nädalaga. Olen aru saanud, et parem on üldse mitte mingeid plaane teha ja lihtsalt kulgeda, nii on vähem stressamist. Päris ilma plaan...
Kommentaarid
Postita kommentaar